Kõik algas elektrist, õigemini selle puudumisest. Oli sõjajärgne periood. Hommikuti ja õhtuti lülitati elamukvartalitest elekter välja, sest seda lihtsalt kõigile ei jätkunud. Rahvas kutsus seda "pimendamine" , ilmselt sõjaajast levinud termin.
Kodudes oli valguseallikaks enamasti petrooleumilamp - "tattnina" , nagu seda kutsuti. Meil kodus Meeme tänaval oli ka loomalaut, lehm ja siga ning seepärast oli loomade talitamisel palju kasutusel ka patareidega taskulamp.Vanad taskulambipatareid, mõni taskulambipirn ja lapikpatareiga uksekell olid esimesteks mänguasjadeks, mis ilmselt tõsist huvi pakkusid. Isa-ema meenutuse kohaselt üllatas nende poeg neid sellega, et oli suurele puust autole monteerinud uksekella nupuga lülitatava valgustuse. See kõik pidi olema enne 1949.a. sest siis viidi isa " Siberisse", täpsemalt kuskile Komi ja Arhangelski vahele.
1955.a. ilmus raamat "Amatöörelektrik" .Selle sisu ja seal leiduvad ehituskirjeldused kutsusid tegutsema. Mäletan, et valmistasin raamatu õpetuse ja arvutuste järgi mingi transformaatori, aga see ei tahtnud patareiga toitmisel kuidagi töötada.Veidi hiljem tegi keegi selgeks,et alalisvoolu ei saa transformeerida…Sama raamatu järgi tehtud takistuste-mahtuvuste mõõtja töötas aga korralikult ja oli veel hiljuti alles.
Aastal 1956 ilmus raamat "Noor raadioamatöör". Selles sisalduv andis tarkusi paljude asjade tegemiseks. Omakandi poiss Enno Öövel, kes oli aasta-paar minust vanem, oli selle raamatu järgi teinud kahelambilise vastuvõtja, mis ka korralikult töötas. Temast minu raadiotegemise kaaslast siiski ei saanud, sest teda tõmbas rohkem mudellend jms. millega ta ka edasises elus päris kaugele jõudis. Minu esimene valminud aparaat eeltoodud raamatu järgi oli 3+1 lambiline otsevastuvõtja. Osad nokitsemiseks olid pärit paljudest raadioaparaatidest, mida naabrid tehnikahuvilisele poisile lammutamiseks tõid. Kogu selle perioodi tegi raskeks asjaolu,et tutvusringis ei olnud kedagi,kes mingit nõu või õpetust oleks osanud anda, ka isa mitte, kes 1953 .a amnesteeriti ja koju tagasi tuli. Kogu tarkus pidi tulema raamatute ja oma vigadest õppimise abil.
Järgmise tarkuseallikana jõudis 04.juuli 58.a. minuni A.Isotamme "Raadioamatööri käsiraamat" (1958). Samal ajal oli Tääksi koolist linna Viljandi II Keskkooli 8. klassi tulnud Vello Oja, kellega koos oli raadiotehnika saladuste avastamine tunduvalt tulemusrikkam. V.Oja oli esimene sidepidamiseni jõudnud Viljandi raadioklubi CW kursuste lõpetaja ja hilisem UR2 22816 kutsungiga SWL. Viljandi päevil enne Tartu Ülikooli astumist oli ta Viljandi raadioklubis väga aktiivne sidepidaja. Koos Velloga tegime mitmeid aparaate, nende hulgas ka 6II3C lambiga raadiosaatja, mille ülesandeks oli kirjutuslaua klaasi peal väike juhtmeteta laualamp põlema panna. Saatja raamantenn asetses kirjutuslaua kattepaberi ja -klaasi all. Nii oli laua peal juhtmeta töötav laualamp kõigile suureks mõistatuseks!
xx.septembril 1959.a. ilmus kohalikus ajalehes "Tee Kommunismile" kuulutus, millega Viljandi raadioklubi asjahuvilisi kokku kutsus.Kogunes hulk huvilisi, nende seas ka Toomas Tiks, hilisem UR2 22820, UR2RHU , …HU . Raadioklubis algasid CW kursused, mis aga enne lõppu kippusid laiali valguma. Ometigi tulid sealt klubile uued sidepidajad. UR2KAH päeviku kohaselt pidasid oma esimese QSO Vello Oja xx . xx. 1960. , Hellar Luik xx . xx.60.
Enne seda, vist 1959.a. suvel oli mul ja koolivend T.Tiksil Isotamme raamatu abil valmis tehtud 40 m lainealas töötav AM-saatja, millega vähemalt korra Meeme tänavalt sai peetud prooviside Tartu t.4 (Toomas Tiksi elukoht). Mingit luba selleks muidugi ei olnud ja eriti palju proovida ei julgenud .Olid sellised ajad…Vastuvõtjaks oli iseehitatud ringhäälingu vastuvõtja, tehtud tööstusliku "Baltika" skeemi põhjal. Sel perioodil oli raadioosi ja mõningaid tööstusliku toodandu sõlmi juba poes saada.Vahel tuli nende ostmiseks jalgrattaga Tartus käia. See polnud aga eriti suur probleem, kolm tundi sinna,ostad mõned takistid-kondensaatorid ja veel kolm tundi ning oled kodus tagasi. Oma osa raadioala teadmistele andis töötamine 1958.a. suvel raadioparandustöökojas, mis asus Tartu tänaval piimapoe vastas, majas, kus praegu on lilleäri. Koolipoisina sain seal hea praktika, eriti rikkis aparaadi vea otsimisel. Parandamine ise oli juba lihtsam.Tuli aga teha ka sellist tööd nagu trafode kerimine, valjuhääldi võnkepooli kerimine, mis oli üsna üksluine, aga nõudis väga täpset tööd. Käsitsi keritud mähised pidid olema sama tihedad kui endised masinaga keritud. Kokku käis suve jooksul minu töölaualt läbi 80 - 90 aparaati.Transistor oli siis veel siinkandis tundmatu.
Isiklik raadioamatööri tee algas kuuldeamatöörina UR2 22815, milline luba vormistati xx . xx 1960.a. Välja saadetud SWL kaartidele saabus umbes sadakond vastuskaarti, milledest muist on ka praegu alles.
Esimese isikliku amatöörjaama UR2RHV tööluba tuli 1960.a. keskel. Üks esimesi peetud sidesid oli xx . xx 1960.a. 28 MHz AM fone side Fellor Kassiga, sel ajal UR2GT. Sellest perioodist raadiojaama päevik ja QSL'id säilinud ei ole.Korralikku QSL-kaarti UR2RHV'l kunagi olnud ei olegi .
Klubijaamas omandatud CW tõmbas rohkem. Xx . xx 1961.a. tuli tööluba UR2FU jaamale.Tallinna Polütehnilises Instituudis õppimise tõttu elasin 1961.a. sügisest Tallinnas.Käisin ise elektriside inspektsioonis oma pabereid sisse viimas kui jaamaluba vormistasin.Seal tegeles pikka aega amatööridega Filipovskaja-nimeline naisterahvas, kes võttis lahkelt jutule ja andis võimaluse vabade kutsungite seast ise valida. Selle aja reeglite järgi oleks lühilainejaama loaks tulnud eelmise ULL-kutsungi lõpuosa ilma "R" täheta, seega oleks uueks kutsungiks saanud UR2HV, mis aga CW operaatori jaoks on üsna vilets kombinatsioon. Nii valisingi omale UR2FU. On ilus, veidi sümmeetriline ja CW jaoks igati mõnus kutsung .
Esimese Viljandi perioodi lõppu kuulub ka tutvumine "rebasejahiga" . Toimusid II Eesti esivõistlused sellel alal . Pandi kokku Viljandi esindus ja kutsuti ka mind. Õiget ettekujutust sellest ei olnud, aga jooksmiseks anti kellegi meie meeste poolt tehtud vastuvõtja, magnetantenniga, kuid ilma vardata. Peilingud andsid kaks vastassuunda. Minu stardikoht oli võistlejate teises pooles, stardikoridore ei tuntud, võisid stardist minna kuhu tahad. Kõik eelstartijad läksid esimese mehe järgi, nii minagi.Hea jooksumehena jooksin nii, et varsti "rebaseid" enam üldse ei kuulnud ning taipasin, et olin läinud vales suunas. Jooksin tagasi läbi stardi ja kuulsin Aadi kommentaari: "Esimene loll tuli tagasi…" . Lõppes asi sellega, et kontrollaja lõpuks olin esimene, kes teise "rebasesse" jõudis. Sealt küsiti kohtunikelt võistlusteks lisaaega. Kõik rajal olnud kolm "rebast" suutsin startijate 15 - 20 mehelisest kambast ainsana läbida. Esimene meistritiitel oli võidetud. See toimus 30.07.1962.a. Võisteldi 80 m lainealal. Samas toimus ka radistide mitmevõistlus.Tuli orienteeruda metsas, joostes seljakotiga, milles raskuseks liiv ja jõuda raadiojaamadeni (olid RBM - id) ning vahetada raadiogramme. Viljandi võistkond, kuhu kuulusin, sai III koha . Lampidel töötava "rebasejahi" vastuvõtjaga oli mõnikord ka probleeme, vahel kippus 80 - 100 V anoonpinge läbi higiste kõrvaklappide või vöörihma küljes olevalt toiteallikalt "särtsu" andma, lampide kütteks oli vaja tagavarapatarei kaasa võtta jne. "Rebasejahil" võistlemise perioodi kuulub ka Tallinna meistri tiitel 22.05.65 ja mitmed erilise suurema eduta võistlused Lätis ja Leedus .
Ajalugu läheb edasi...
------------------------------
Mõningaid andmeid :
ALMAVÜ aukiri aktiivse tegevuse eest raadioklubis - 04.nov. 1960
Oma jaama QSO nr. 2000 - 23.07.64.
WKD 100 DXCC maad - 06.05.1965 ( 5R8CQ)
Viimane side Tallinnast - 21.09.1966.
Esimene side jälle Viljandist - 07.mai 1967.
QSO nr. 5000 - 25.03.1966. ( 9M2RI , op. Alex )
QSO nr. 10000 - 29.nov.1969.
Esimene 2-el kuup 14 MHz - 25.nov.1967.
Esimene SSB side - 04.mai 1970 . ( 3,5 MHz )
YC - 9 asemel vastuvõtja KPOT-M - juuli , 1971
Eesti MV CW I kat. Esikoht - 1974.
CFM DXCC 150 maad - 01.okt. 1973 .
